Vanematele lojaalne olemine võib täiskasvanueas väljenduda selles, et teeme endiselt valikuid vanemate ootuste, süütunde või peredünaamika järgi. Seekord räägin sellest, kuidas varjatud lojaalsus vanematele võib takistada oma tee valimist, piiride seadmist ja päriselt enda elu elamist.

Mõnikord ei ole asi selles, et sa ei tea, mida sa tahad. Ilmselt sa tead küll. Võib-olla on mingi osa sinust juba ammu teadnud. Sa tahaksid minna oma teed. Teha valikuid, mis tunduvad päriselt sinu omad. Elada sellist elu, mis ei ole ehitatud ainult selle peale, mida “peaks” või mida “normaalne inimene teeb” või mida keegi teine sinu puhul ootab.

Sa tead, mida sa tahad ja kuidas sinna jõuda, aga peresüsteem võib olla just see, mis sind kinni hoiab.

Aga siis tuleb sisse mingi nähtamatu pidur. Mitte alati hirm, mitte laiskus, isegi mitte motivatsioonipuudus, vaid lojaalsus. Lojaalsus oma vanematele. Lojaalsus peresüsteemile. Lojaalsus sellele nähtamatule kokkuleppele, et sina jääd kuidagi samaks, et kodune dünaamika ei peaks muutuma. Ja see on eriti keeruline teema, sest see ei pruugi üldse välja näha nagu probleem. Sa ei pruugi seda isegi märgata, sest see on nii osavalt su otsustesse, su elustiili ära peidetud.

Väljast võib see paista nagu hoolimine, tänulikkus, perekesksus, vastutustunne, hea laps olemine. Aga kuskilt maalt võib “ma hoolin oma vanematest ja nende soovitustest” muutuda vaikselt millekski muuks: “Ma ei julge päriselt oma elu elada, sest äkki see teeb neile haiget. Äkki ma reedan nad, kui ma käitun nii nagu mina tahan.” Ja see on koht, kus asi hakkab valusaks minema.

Mida tähendab olla vanematele lojaalne täiskasvanuna?

Vanematele lojaalne olemine ei tähenda ainult seda, et sa armastad neid, hoolid neist või tahad nendega head suhet hoida. Terves mõttes on lojaalsus ilus. See võib tähendada tänulikkust, austust ja sidet. See võib tähendada, et sa ei unusta, kust sa tuled. See võib tähendada, et sa näed oma vanemate pingutusi ja mõistad, et nemadki on inimesed oma haavade, hirmude ja piiridega.

Aga varjatud lojaalsus on midagi muud. See on see, kui sa ei ela enam enda sisemise tõe järgi, vaid üritad alateadlikult hoida paigas pere vana süsteemi.
See võib tähendada, et sa ei julge muutuda, sest sinu muutumine raputaks teisi; sa ei julge öelda “ei”, sest kardad tunduda tänamatu; sa ei vali oma teed, sest kardad vanematele pettumust valmistada; sa oled küll täiskasvanu, aga sisemiselt ootad endiselt luba: luba minna, valida omamoodi, erineda, olla rohkem autentne sina ise.

Ja me ootame ja ootame, kuid vahel ei tulegi see luba väljastpoolt. Vahel tuleb see endale ise anda.

Kui tänulikkusest saab nähtamatu võlg

Ma olen 30-aastane ja olen selle suve jooksul aina rohkem tähele pannud, kuidas osa minust ei ole läinud päriselt oma teele. Mitte sellepärast, et ma ei oskaks või et mul poleks soove või unistusi. Vaid osaliselt sellepärast, et minus on olnud mingi sügav vajadus hoida paigas kodust dünaamikat.

Nagu mingi sisemine hääl ütleks: “Ära muutu liiga palju.”, “Ära mine liiga kaugele.”, “Ära valmista neis pettumist.”, “Ära tee midagi, mis näitab, et nende viis elada ei olnud sinu jaoks piisav.”, “Ära ole tänamatu.”

Ja seal all on veel üks väga inimlik kiht: mu vanemad on minu jaoks olemas olnud 30 aastat. Nad on andnud mulle kodu, tuge, abi, võimalusi, turvatunnet või vähemalt midagi, mida nemad oskasid anda. Kuidas ma siis nüüd lihtsalt lähen ja elan teisiti. Kuidas ma valin midagi muud, ilma et see tunduks nagu reetmine?

Kas sa oled oma perele tänulik või lojaalne?

See ongi üks perelojaalsuse kõige keerulisemaid kohti: sa võid hakata segi ajama tänulikkust ja enese ohverdamist. Tänulikkus ütleb: “Aitäh, et te andsite mulle elu ja tegite oma parima.” Süü ja lojaalsus ütlevad: “Selle eest pean ma nüüd elama nii, et teil oleks mugav.” Need kaks on väga erinevat suhtumist.

Sa võid olla täiskasvanu, aga sisemiselt endiselt “laps kodus”

Täiskasvanuks saamine ei juhtu ainult siis, kui saad 18. Täiskasvanuks saamine ei juhtu ainult siis, kui kolid välja, hakkad tööl käima või maksad ise oma arveid. Päris täiskasvanuks saamine toimub sageli palju hiljem — siis, kui hakkad sisemiselt küsima: “Kas see elu, mida ma elan, on päriselt minu oma?”, “Kas need valikud tulevad minu südamest või minu lapsepõlve rollist?”, “Kas ma teen seda sellepärast, et tahan, või sellepärast, et ma ei taha kedagi häirida?”, “Kas ma elan oma elu või püüan endiselt olla hea laps?” [See viimane küsimus võib olla eriti valus].

Sest “hea laps” olemine ei pruugi tähendada ainult kuulekust. Mõnes peres tähendab see seda, et sa ei räägi ebamugavat tõde. Mõnes peres tähendab see seda, et sa ei kasva liiga suureks. Et sa ei muutu liiga iseseisvaks. Et sa ei näita välja, et sul on oma soovid, oma maailm, oma väärtused ja oma viis elada.

Ja siis võibki juhtuda, et oled 30, 40 või 50, aga mingi osa sinust küsib ikka enne iga suuremat sammu: “Aga mida ema arvaks?”, “Aga kas isa pettuks?”, “Aga kas nad saavad haiget?”, “Aga kas ma olen halb inimene, kui ma teen teistmoodi, oma vanematele risti vastu?”

Kas sa lähtud oma otsustes oma vanemate või enda sisemisest kompassist?

Muidugi ei ole halb arvestada oma vanematega. See võib olla ilus, inimlik ja armastav. Aga kui vanemate reaktsioon muutub sinu elu kompassiks, siis sa ei ela enam päriselt enda elu. Sa elad elu, mis püüab vältida kellegi teise ebamugavust.

Märgid, et võid elada endiselt vanemate ootuste järgi

Perelojaalsus ei tähenda alati, et keegi sind otseselt kontrollib. Vahel ei ütle vanemad sulle üldse: “Ära tee seda.” Mõnikord nad isegi ütlevad: “Tee, mis sa tahad.” Aga sinu sees on ikkagi tunne, et sa ei saa. See võib väljenduda näiteks nii:

• Sa ei koli ära, kuigi tahaksid.
• Sa ei vali teistsugust karjääri, kuigi tunned, et praegune tee ei ole sinu oma.
• Sa ei luba endale suhet, mis ei vasta pere ootustele.
• Sa ei julge olla nähtav, sest peres on harjutud, et sa oled tagasihoidlik.
• Sa ei teeni rohkem raha, sest kardad, et see muudab su “teistsuguseks”.
• Sa ei väljenda oma piire, sest kardad tunduda tänamatu.
• Sa ei räägi oma valust, sest kardad rikkuda pilti “meil oli ju kõik hästi”.
• Sa ei tee suuri otsuseid enne, kui oled peas läbi mänginud, kuidas vanemad reageerivad.
• Sa valid turvalise tee, mitte enda tee.
• [Ja võib-olla kõige valusam:] Sa ei lase endal olla õnnelikum, rikkam, tervislikum kui su vanemad on olnud.

See võib kõlada raskelt, aga paljud inimesed tunnevad alateadlikult, et kui nad hakkavad elama vabamalt, kergemalt, armastavamalt või ausamalt, siis nad justkui reedavad neid, kes nii ei saanud. Nagu sinu õnn ütleks kuidagi: “Teie elu ei olnud piisav.” Aga tegelikult ei ütle.

Kui palju julged sa täna olla tervislikum, õnnelikum, rikkam, lõbusam, “egoistlikum”, kui sinu perele oli tavapärane?

Sinu õnn ei ole solvang sinu vanemate elule. Sinu vabadus ei ole süüdistus nende piirangutele. Sinu teistsugune tee ei tähenda, et nende tee oli mõttetu. See tähendab lihtsalt, et sina oled sina.

“Aga nad on minu heaks nii palju teinud…”

See on lause, mille taha võib peituda terve elu. “Ma ei saa neile pettumust valmistada, nad on minu heaks nii palju teinud.”, “Ma ei saa neid eemale lükata, nad on mind alati aidanud.”, “Ma ei saa oma elu valida, sest see tunduks tänamatu.”

Tänu ei pea aga tähendama enese hülgamist. Sa võid olla tänulik ja ikkagi minna oma teed. Sa võid armastada oma vanemaid ja ikkagi seada piire. Sa võid austada nende pingutusi ja ikkagi tunnistada, et mõned mustrid tegid sulle haiget. Sa võid näha, et nad andsid oma parima, ja samal ajal otsustada, et sina tahad elada teisiti.

Need asjad saavad koos eksisteerida. See ongi emotsionaalse küpsuse üks kõige raskemaid kohti: lõpetada mustvalge mõtlemine (millega ma veel tegelen). Ei ole nii, et kas “mu vanemad olid head” või “mu vanemad olid halvad”. Ei ole nii, et kas “ma olen lojaalne” või “ma olen reetur”. Ei ole nii, et kas “ma olen tänulik” või “ma olen isekas”.

Võib olla nii:
“Ma näen, mida nad mulle andsid.”
“Ma näen ka seda, mida ma ei saanud.”
“Ma olen tänulik.”
“Ma olen mõnes kohas haiget saanud.”
“Ma armastan neid.”
“Ma ei taha enam elada ainult selleks, et nende tundeid reguleerida.”

Siin on suur sisemine nihe.

Sa ei pea kodust dünaamikat üksinda üleval hoidma

Igas peres on oma dünaamika. Mõnes peres on üks laps naljategija, teine on tubli, kolmas on pingete rahustaja, neljas on must lammas. Keegi on see, kes ei tekita probleeme. Keegi on see, kes kuulab kõigi muresid. Keegi on see, kes peab olema tugev.

Mis rolli sina oma peres kandma pidid? Kas endiselt pead?

Ja tihti ei määrata neid rolle kunagi sõnadega. Keegi ei tule ametlikult köögilaua taha ja ei ütle: “Palju õnne, sinu ülesanne on nüüd järgmised 30 aastat meie kõigi emotsionaalset tasakaalu hoida.” Aga kuidagi sa lihtsalt tead.

Sa tead, millest ei räägita.
Sa tead, millal tuleb vait olla.
Sa tead, millal tuleb naeratada.
Sa tead, millal tuleb oma vajadused alla neelata.
Sa tead, millal su iseseisvus muutub teiste jaoks ebamugavaks.

Ja kui sa oled seda rolli kaua kandnud, siis võib oma tee valimine tunduda peaaegu ohtlik. Mitte ainult ebamugav, vaid päriselt ohtlik. Sest sinu närvisüsteem on õppinud: kui mina muutun, võib süsteem kõikuma lüüa.

Aga siin on üks karm ja vabastav tõde: Sina ei pea terve peredünaamikat oma elu hinnaga stabiilsena hoidma. Sa ei pea jääma väiksemaks, et teised ei peaks muutuma. Sa ei pea jääma samasse rolli, et kellelgi oleks sinuga mugav. Sa ei pea loobuma oma elust selleks, et kodune süsteem saaks edasi teeselda, et kõik on täpselt nii nagu alati.

See ei tähenda, et sa peaksid hakkama mässama, karjuma või kõiki süüdistama. Vahel algab oma tee valimine palju vaiksemalt.
Ühest ausast “ei”-st.
Ühest valikust, mida sa enam üle ei selgita.
Ühest piirist, mille pärast sa enam kolm päeva ei vabanda.
Ühest otsusest, mille sa teed oma sisemise tõe, mitte kellegi teise reaktsiooni järgi.

Kuidas aru saada, kas oled vanematele nähtamatult lojaalne?

Siin on mõned küsimused, mida endalt küsida:

✦ “Kas ma tunnen süüd, kui teen valiku, mis teeb mind õnnelikuks, aga ei vasta vanemate ootustele?”,
✦ “Kas ma mõtlen enne suuri otsuseid esimese asjana sellele, kuidas vanemad reageerivad?”,
✦ “Kas ma tunnen, et pean oma eluvalikuid neile pidevalt põhjendama?”,
✦ “Kas ma kardan, et kui ma muutun, siis nad tunnevad end hüljatuna?”,
✦ “Kas mul on raske olla neist edukam, vabam, õnnelikum või emotsionaalselt ausam?”,
✦ “Kas ma jään vahel oma arengus pidama, sest mingi osa minust ei taha “kodust süsteemi” raputada?”,
✦ “Kas ma tunnen, et olen neile midagi võlgu lihtsalt selle eest, et nad mind kasvatasid?”,
✦ “Kas ma ajan segi armastuse ja kohustuse?”,
✦ “Kas ma valin vahel tuttava ebamugavuse, sest enda tee tundub teiste jaoks liiga häiriv?”

Kui mõni neist küsimustest puudutas sind, siis see ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti. See tähendab, et sinus võib olla osa, kes on õppinud armastust teenima läbi kohandumise. Ja see osa vajab hukkamõistu asemel mõistmist.

Oma tee valimine ei tähenda vanemate hülgamist

See on võib-olla kogu selle teema kõige olulisem koht. Oma tee valimine ei tähenda, et sa hülgad oma vanemad. See tähendab, et sa lõpetad iseenda hülgamise.

Kas sa julged täna 100%-liselt oma teele minna ja oma elu elada? Teiste arvamusest hoolimata?

Sa ei pea oma vanemaid vihkama selleks, et neist eralduda. Sa ei pea nende vastu külmaks muutuma selleks, et iseseisvuda. Sa ei pea kõiki sildu põletama selleks, et hakata elama enda elu. Mõnikord on kõige tervem eraldumine just see, kus armastus jääb alles, aga roll muutub.

Sa ei ole enam ainult laps.
Sa ei ole enam ainult see, kes peab sobituma.
Sa ei ole enam ainult see, kes hoiab rahu.
Sa ei ole enam ainult see, kes tänulikkuse nimel enda vajadused ära kaotab.

Sa oled täiskasvanud inimene, kellel on oma elu. Ja see elu ei pea olema referendum sinu vanemate väärtuse üle. Sinu valikud ei pea tõestama, et nemad tegid kõik õigesti.
Sinu valikud ei pea tõestama, et nemad tegid kõik valesti. Sinu valikud võivad lihtsalt väljendada seda, kes sina oled.

Sa võid olla tänulik ja vaba korraga

Võib-olla kõige tervendavam lause, mida endale öelda, on see: “Ma võin olla tänulik ja ikkagi vaba.” Ma võin olla tänulik oma elu eest. Ma võin olla tänulik hoolitsuse eest.
Ma võin olla tänulik katuse, söögi, toetuse, pingutuste ja armastuse eest, mis mulle anti.
Ja ma võin ikkagi valida elu, mis erineb sellest, mida minult oodati.

Tänulikkus ei ole vangla. Armastus ei ole leping, mis ütleb, et sa pead jääma igavesti samasse rolli. Vanemate austamine ei tähenda oma hinge vaikima sundimist. Mõnikord on kõige suurem austus elu vastu just see, et sa hakkad lõpuks päriselt elama.

Mitte vihast. Mitte trotsist. Mitte vajadusest kellelegi midagi tõestada. Vaid aususest.
Sellest kohast, kus sa saad aru: ma ei ole sündinud ainult selleks, et olla kellegi tütar või poeg. Ma olen sündinud ka selleks, et olla mina.

Mõnikord on kõige suurem austus elu vastu just see, et sa hakkad lõpuks päriselt elama.

Väike harjutus: kelle Elu ma praegu elan?

Võta hetk ja küsi endalt ausalt:

✦ “Kui ma ei kardaks kellelegi pettumust valmistada, mida ma siis valiksin?”
✦ “Kui ma ei tunneks süüd, kuhu ma liiguksin?”
✦ “Kui ma ei peaks enam tõestama, et olen hea laps, milline inimene ma oleksin?”
✦ “Kui ma usuksin, et armastus võib alles jääda ka siis, kui ma muutun, mida ma endale lubaksin?”
✦ “Kui ma ei peaks oma valikuid kellelegi põhjendama, mis tunduks mulle õige?“

Need küsimused ei pruugi anda kohe vastust. Aga nad võivad avada ukse. Ja vahel piisabki alguses ühest väikesest praost ukses.

Sa ei ole halb laps, kui valid enda elu

Kui sa oled elanud aastaid või aastakümneid nähtamatus lojaalsuses, siis oma tee valimine võib alguses tunduda vale. Keha võib reageerida süüga. Mõistus võib hakata otsima põhjendusi, miks “praegu pole õige aeg”. Süda võib igatseda vabadust, aga samal ajal karta, et vabaduse hind on armastuse kaotus.

Aga äkki ei ole? Äkki ei kaota sa armastust, vaid kaotad rolli, milles sa pidid armastust välja teenima. Äkki sa ei reeda oma vanemaid, vaid lõpetad iseenda reetmise. Äkki tänulikkus ei tähenda seda, et sa jääd igavesti samasse kohta, vaid seda, et sa võtad vastu elu, mis sulle anti, ja teed sellest lõpuks midagi päriselt enda oma.

Oma teed valides ei reeda sa oma vanemaid, vaid sa lõpetad iseenda reetmise.

Sa võid armastada oma vanemaid. Sa võid olla tänulik. Sa võid näha nende pingutusi. Sa võid mõista nende haavu. Sa võid aktsepteerida, et nad tegid oma parima.
Ja sa võid ikkagi minna. Mitte nende vastu. Vaid enda poole.

Korduma kippuvad küsimused

❓Kas oma tee valimine tähendab, et ma olen vanemate suhtes tänamatu?

Ei. Tänulikkus ja enesele truuks jäämine saavad koos eksisteerida. Sa võid olla tänulik kõige eest, mida sulle anti, ja samal ajal valida elu, mis sobib sinu väärtuste, soovide ja sisemise tõega.

❓Miks ma tunnen süüd, kui teen midagi enda jaoks?

Süü võib tekkida siis, kui oled harjunud mõõtma oma väärtust läbi teiste rahulolu. Kui lapsepõlves oli sinu roll olla tubli, vaikne, toetav või mitte probleeme tekitav, võib enda eelistamine tunduda alguses ohtlik või isekas.

❓Kuidas vanematega piire seada ilma neid haavamata?

Alusta rahulikult ja konkreetselt. Sa ei pea kõike üle selgitama. Näiteks: “Ma saan aru, et sa näed seda teisiti, aga ma olen selle otsuse enda jaoks läbi mõelnud.” Piir ei pea olema rünnak. See võib olla lihtsalt selge eneseväljendus.

❓Kas ma pean vanematega suhted katkestama, et iseseisvuda?

Üldjuhul mitte. Paljudel juhtudel tähendab iseseisvumine sisemist eraldumist, mitte suhte lõpetamist. See tähendab, et sa ei lase enam vanemate reaktsioonidel oma elu juhtida, isegi kui kontakt ja armastus jäävad alles.

❓Kuidas teada, kas ma elan enda või vanemate ootuste järgi?

Vaata, mille järgi sa otsuseid teed. Kui valid peamiselt selle põhjal, kuidas vältida süüd, kriitikat või pettumust, võib vanemate ootus olla sinu elus liiga suur juht. Kui valik lähtub sinu väärtustest, vajadustest ja sisemisest rahust, oled tõenäoliselt rohkem enda teel.

Kui tunned, et see teema puudutas sind ja tahaksid turvalises ruumis uurida, kus lõpeb tänulikkus ja algab enese hülgamine, võid minuga ühendust võtta. Esimene kohtumine on tasuta ning annab võimaluse vaadata, kas minu tugi võiks sulle sobida.

Tugevat selgroogu soovides, PuhasHing🐛

…Ja Kuidas minevik võib sind endiselt mõjutada?

Selles postituses saad teada, miks trauma aktiveerub aastaid hiljem:

• Mis on trauma aktiveerumine?
• Miks trauma aktiveerub alles aastaid hiljem?
• Kuidas trauma aktiveerumist ära tunda?
• Mida teha, kui vana trauma aktiveerub?
• Kas trauma aktiveerumine tähendab, et sa pole tervenenud?

„Aga see juhtus ju nii palju aastaid tagasi!”
See on lause, mida ma olen öelnud iseendale rohkem kui ühe korra. Ja tõenäoliselt oled sina ka.

Ilmselt oled sa lugenud raamatuid. Tegelenud enesearenguga. Ehk isegi käinud teraapias. Võib-olla isegi arvasid, et oled selle teema enda jaoks ära lahendanud. Siis juhtub midagi täiesti tavalist: keegi ei vasta su sõnumile, partner muutub veidi kaugemaks, tööl saad kriitikat, keegi jätab sind grupivestlusest välja või jääd lihtsalt laevast maha.

Ja järsku tunned end nii halvasti, nagu oleks maailm kokku kukkunud. Sa ei saa korralikult mõelda. Sa ei saa rahuneda. Sa ei saa aru, mis sinuga toimub. Ja kõige hullem on see, et osa sinust vaatab olukorda ning mõtleb: „See reaktsioon ei ole ju normaalne…”. Tegelikult võib see olla täiesti normaalne – see võib olla trauma aktiveerumine.

Mis on trauma aktiveerumine?

Lihtsas keeles tähendab trauma aktiveerumine seda, et mingi praegune olukord paneb sinu närvisüsteemi reageerima nii, nagu oleks vana haav uuesti lahti rebenenud. Mõistus teab, et tegemist on tänase päevaga. Keha ei pruugi seda teada.

Seepärast võib täiskasvanud inimene kogeda täiesti päris paanikat, hirmu, häbi või hüljatuse tunnet olukorras, mis teistele tundub väike ja tühine. Asi ei ole alati selles, mis praegu toimub. Asi on sageli selles, mida see olukorda sulle meenutab.

TRAUMA EI ELA AINULT MÄLUS

Kui inimesed kuulevad sõna „trauma”, kujutavad nad sageli ette mälestust — midagi, mis juhtus minevikus ja kipub seostuma kellegi surmaga. Aga trauma ei ela ainult peas. Ta elab ka närvisüsteemis, kehas, emotsioonides ja automaatsetes reaktsioonides. Seepärast võib juhtuda, et sa ei mõtle oma lapsepõlvele aastaid. Aga siis ütleb keegi midagi teatud tooniga. Või lahkub suhtest. Või jätab su kõrvale. Ja äkki tunned sa end täpselt samamoodi nagu kunagi ammu. Mitte sellepärast, et olukord oleks sama. Vaid sellepärast, et tunne on sama.

NÄIDE MINU ENDA ELUST

Üks hiljutine olukord mu elus õpetas mulle trauma aktiveerumise kohta rohkem kui üks korralik psühholoogiaraamat: ma jäin laevast maha ja pidin jääma veel üheks lisaööks Soome. Kui seda objektiivselt vaadata, siis ei olnud tegemist katastroofiga. Ma ei olnud laps, kes hüljati. Ma ei olnud päriselt ohus. Keegi ei olnud mind maha jätnud. See oli lihtsalt logistiline ja ootamatu probleem.

Aga minu närvisüsteem ei näinud seda nii. Mu süda tagus, mõtted kihutasid, keha läks häireseisundisse, pisarad voolasid ja korraks tundus olukord palju suurem kui see tegelikult oli. Alles (1,5h) hiljem sain aru, et ma ei reageerinud ainult sellele hetkele. Midagi palju vanemat oli kaasa tulnud. See ei olnud ainult praegune juhtum laevaga. See oli tunne minevikust: see oli vana hirm, vana valu. See oli vana kogemus, mis oli kuskil minu sees juba ammu olemas ja ootas välja tulemist.

Miks trauma aktiveerub alles aastaid hiljem?

See on koht, kus paljud inimesed segadusse satuvad. Kui trauma juhtus kümme aastat tagasi (nagu minu näite puhul), siis miks see nüüd välja ilmub? Kas ma ei ole siis tervenenud? Kas ma olen tagasi alguses? Ei, tegelikult võib juhtuda hoopis vastupidi.

Sa oled lõpuks piisavalt turvalises kohas.

See võib kõlada paradoksaalselt, kuid väga sageli hakkavad vanad haavad endast märku andma alles siis, kui elu muutub turvalisemaks. Lapsena ei pruukinud sul olla võimalust oma tunnetega tegeleda. Sul oli vaja ellu jääda, kool lõpetada, koduga toime tulla, teha I sammud töömaailmas ja igapäevaeluga hakkama saada.

Närvisüsteem teeb sellistes olukordades super tööd. Ta lükkab osa asju lihtsalt kõrvale — mitte sellepärast, et need poleks olulised, vaid sellepärast, et sul pole ressursse nendega tegelemiseks. Ja siis ühel päeval, aastaid hiljem, ütleb keha: „Kuule, nüüd võiks selle poolelioleva aastatetaguse asja ka lõpuks ära lahendada.”

MIKS MA REAGEERIN ÜLE?

See on üks kõige sagedasemaid küsimusi. Tegelikult küsivad inimesed sageli valet küsimust. Nad küsivad: „Miks ma reageerin nii tugevalt?” Palju kasulikum küsimus on: „Mida see olukord mulle meenutab?”

Sest väga tihti ei reageeri me ainult sellele, mis toimub täna. Me reageerime kogu oma ajalooga. Kui sind on kunagi hüljatud, võib partneri eemaldumine tunduda palju suurem kui see tegelikult on. Kui sind on kunagi kritiseeritud või häbistatud, võib süütu tagasiside tunduda rünnakuna. Kui oled pidanud pidevalt tõestama oma väärtust, võib väike ebaõnnestumine tunduda täieliku läbikukkumisena.
Minevik istub sageli kõrvalistmel. Ja mõnikord haarab ta rooli.

Trauma aktiveerumise sümptomid

Kui oled mõelnud, kas sinu puhul võib tegemist olla trauma aktiveerumisega, siis siin on mõned levinud märgid:

• Tugev ärevus — tunned, nagu midagi halba oleks kohe juhtumas, kuigi tegelikult ei ole otsest ohtu.
• Ülereageerimine — saad isegi aru, et sinu reaktsioon on suurem kui olukord, aga sa ei suuda seda peatada.
• Paanikahood — süda peksab, hingamine muutub raskeks ja keha valmistub ohuks.
• Hüljatuse tunne — väike eemaldumine või viivitus tundub tohutult valus.
• Ülemõtlemine — analüüsid olukorda tundide või päevade kaupa.
• Viha või ärrituvus — mõnikord ei väljendu trauma kurbusena, vaid vihana.
• Unetus — keha ei suuda välja lülituda ja närvisüsteem on endiselt valvel.

ÜKS SUUR VÄÄRARUSAAM TERVENEMISE KOHTA

Ma arvasin aastaid, et kui ma piisavalt palju töötan enda kallal, siis ühel päeval olen lihtsalt valmis, parandatud. Done and done! Nagu telefon pärast tarkvarauuendust – Install completed! No issues detected.

Päris elu ei tööta aga nii. Tervenemine ei ole sirgjooneline. Ta on rohkem nagu Eesti 4G maapiirkonnas: vahepeal on ühendus suurepärane, siis kaob ära, siis tuleb tagasi, siis kaob uuesti — ja lõpuks saad aru, et tegelikult liigud ikkagi edasi (kui sa just metsas ära ei eksinud sel ajal). Trauma aktiveerumine ei tähenda, et oled tagasi alguses. See tähendab, et sattusid korraks kokku millegagi, mis vajab veel tähelepanu.

Mida teha, kui vana trauma aktiveerub?

1. Ära hakka ennast süüdistama

Esimene mõte on sageli: „Mis mul ometi viga on??” Vastus on tavaliselt: mitte midagi. Su närvisüsteem teeb seda, milleks ta on loodud. Ta püüab sind kaitsta — isegi siis, kui tema meetodid on vahel veidi aegunud (update on tegemata).

2. Hakka uudishimulikuks

Küsi endalt:

• Mida ma praegu tunnen?
• Kus ma seda tunnet varem olen kogenud?
• Mida see olukord mulle meenutab?

3. Tule tagasi kehasse

Trauma ei ole ainult mõtteprobleem, ta on ka kehaprobleem. Hingamine, liikumine, looduses viibimine ja turvaline kontakt teise inimesega aitavad närvisüsteemil mõista, et oht ei ole enam kohal.

4. Otsi tuge

Vahel piisab heast sõbrast. Vahel päevikust. Ja vahel on vaja kedagi, kes aitab sul neid kihte turvaliselt lahti harutada.

Sa ei ole katki

Kui ma soovin, et sa sellest postitusest midagi kaasa võtaksid, siis selle: trauma aktiveerumine ei tähenda, et oled ebaõnnestunud. See ei tähenda, et kogu eelnev töö oli mõttetu. See ei tähenda, et oled nõrk.

Väga sageli tähendab see hoopis seda, et sinus on tekkinud piisavalt turvalisust, et vana valu saaks lõpuks nähtavaks tulla. Ja kuigi see võib tunduda hirmutav, on selles tegelikult midagi väga lootusrikast.

Haavad, mis pinnale tõusevad, ei tee seda alati selleks, et sind murda. Vahel tõusevad nad pinnale selleks, et lõpuks paraneda 🙂

Kas tunned Ennast Siin ära?

Kui oled viimasel ajal mõelnud:

• „Miks ma reageerin nii tugevalt?”
• „Miks minevik mind ikka veel mõjutab?”
• „Miks see vana valu jälle tagasi tuli?”
• „Kas minuga on midagi valesti?”

Siis võib-olla ei ole küsimus selles, et sinuga oleks midagi valesti. Võib-olla püüab sinu närvisüsteem lihtsalt rääkida lugu, mida ta pole veel lõpuni saanud jutustada ning üritab sinu tähelepanu sellele juhtida.

Korduma kippuvad küsimused trauma aktiveerumise kohta

❓ Kas trauma aktiveerumine on normaalne?

Jah. Tegelikult on see väga tavaline osa traumast taastumisel. Paljud inimesed ehmuvad, kui vana valu, ärevus või hirm aastaid hiljem uuesti pinnale kerkib. Sageli arvatakse, et see tähendab tagasiminekut või läbikukkumist. Tegelikkuses tähendab see sageli hoopis seda, et närvisüsteem on valmis töötlema midagi, mille jaoks tal varem ressurssi ei olnud.

❓ Kui kaua trauma aktiveerumine kestab?

Sellele ei ole ühte kindlat vastust. Mõne inimese puhul võib tugev reaktsioon mööduda mõne tunni või päevaga. Teistel võib trauma aktiveerumine kesta nädalaid või kuid, eriti kui see puudutab sügavamaid lapsepõlvehaavu või pikaajalist traumakogemust. Oluline on mõista, et eesmärk ei ole emotsioone võimalikult kiiresti ära kaotada. Eesmärk on õppida neid turvaliselt kogema ja mõistma.

Kui soovid rohkem lugeda emotsioonide ja sisemise tervenemise kohta, soovitan ka postitust: “Miks me kardame oma emotsioone?”

❓ Miks trauma aktiveerub just suhtes?

Lähisuhted aktiveerivad sageli meie kõige sügavamaid haavu. Kui oled lapsena kogenud hüljatust, kriitikat, emotsionaalset hooletusse jätmist või ebaturvalisust, võivad sarnased tunded tekkida ka täiskasvanusuhetes. Sageli ei ole probleem partneris. Probleem ei ole ka sinus. Lihtsalt suhe puudutab kohti, mis on olnud varem haiget saanud.

❓ Kas trauma võib välja tulla alles täiskasvanuna?

Absoluutselt. Paljud inimesed ei mõista aastaid, et nende raskuste taga võib olla trauma. Lapsepõlves keskendub närvisüsteem sageli ellujäämisele. Alles täiskasvanuna, kui elu muutub turvalisemaks, võivad pinnale kerkida emotsioonid, mälestused või reaktsioonid, mida varem ei olnud võimalik märgata ja parandada.

❓ Kuidas teada, kas tegemist on trauma aktiveerumisega?

Üks märk on see, kui sinu reaktsioon tundub olukorrast palju suurem. Näiteks väga tugev hülgamishirm, paanika näiliselt väikese sündmuse peale, tugev emotsionaalne valu, tunne, et oled korraga tagasi minevikus või raskus rahuneda isegi siis, kui mõistus ütleb, et kõik on korras. Sellisel juhul võib olla kasulik uurida, kas praegune olukord puudutab mõnda vanemat kogemust.

❓ Kas trauma aktiveerumine tähendab, et ma ei ole tervenenud?

Ei. See on üks suurimaid müüte. Tervenemine ei tähenda, et sa ei tunne enam kunagi valu. Tervenemine tähendab, et õpid valuga teistmoodi suhestuma. Vana haava aktiveerumine ei kustuta kogu tööd, mida oled enda heaks teinud.

_{*Traumauuringute ja vaimse tervise kohta saab lisaks lugeda The National Institute of Mental Health (NIMH) lehelt.}

Kui tunned, et vana valu on uuesti pinnale tõusnud, ei pea sa sellega üksi hakkama saama. Turvaline tugi aitab närvisüsteemil tasapisi mõista, et tänane hetk ei ole enam sama, mis kunagine valu.

Armastusega, PuhasHing 🦋

Need on kõik ratsionaalsed hirmud, sest me kardame oma elu pärast. Evolutsiooniliselt on inimese DNAsse sisse programmeeritud oma elu pärast kartmine, seega kõik, mis võib meie elu ohustada on normaalne ja isegi tervislik karta – kui seda ei oleks, ei jääks me väga kauaks ellu, sest me ei oskaks ennast ohu eest kaitsta.

Kuid miks on nii, et me kardame konflikte ja tülisid, lähedaste kaotamist, läbikukkumist, suuri elumuutusi, enda ja oma annete nähtavaks tegemist maailmale..?

Tegelikult me ei karda neid situatsioone. Me kardame enda emotsioone, mis nende olukordadega kaasnevad.
Võtame ühe näite: noorele naisele Miale meeldib väga laulda. Tal on suurepärane hääl ja temast võiks saada järgmine Eesti Superstaar. Ometi ta ei näita oma annet kellelegi, sest ta kardab, mida teised temast arvavad: ta kardab hukkamõistu ning kriitikat – me kõike oleme mingi eluhetk samas olukorras olnud, eks ole.

Nii on meile õpetatud, aga tegelikult me ei karda seda, mida teised arvavad – me kardame seda, kuidas me oma emotsioonidega hakkama saame, kui keegi ei anna meile sellist feedback’i nagu me oleme lootnud. 

Me oleme nii mõjutatud teiste arvamusest, et kohe kui keegi meid kritiseerib, võtame me selle tõepähe – nagu teisel inimesel oleks suurem autoriteet selle üle, mida ta minust arvab vs see, mida ma ise enda kohta arvan. Meie minapilt ei ole piisavalt tugev ja me oleme lükata-tõmmata, mis iganes kriitikanool või kompliment meie suunas saadetakse – me reageerime koheselt ja laseme ennast kõigutada kas positiivses või negatiivses suunas.

Mia näites ei karda ta teiste hukkamõistu ega kriitikat. Tegelikult kardab ta seda, kuidas ta oma pettumuse, frustratsiooni, kurbuse ja häbiga toime tuleb, kui tema anne ei võeta teiste poolt avasüli vastu – nii nagu ta oli lootnud.

Me ei saa kontrollida, mida teised meist mõtlevad, kuidas nad meie kohtlevad või mida meist arvatakse  – me küll üritame olla teistele võimalikult aktsepteeritavad ja ennast inimeste meele järgi mudida, sest me ei suuda tulla toime ühe asjaga – oma emotsioonidega, kui meid lükatakse eemale, kui meid ei aktsepteerita sellisena nagu me päriselt oleme, kui me ei saa seda kiitust ja valideeringut, mida ootame ühiskonnalt ja veel enam oma lähedastelt. Me lihtsalt ei tule oma emotsioonidega toime – me ei oska neid märgata ega tervislikult lõpuni kogeda.

Seega tegelikult me ei karda seda, mida teised meist arvavad, mis juhtub meist väljaspool, vaid seda, kuidas me tuleme oma sisemuses nende mõtete ja tunnetega toime, mida teised meile meist proijtseerivad. Võta hetk ja mõtle viimase korra üle, kui sa jätsid midagi tegemata, sest võrrandisse sisenes „aga mida teised sellest/minust arvavad?“– element. Kas leidsid selle momendi?

Nüüd mõtle, kui sa oleksid saanud kõikide poolt (isegi võõraste!) hurraatava-kaasaelamise, toetuse ja kiituse🥳 – ilmselt on päris hea tunne?
Kuid nüüd vastupidine stsenaarium, kus kõik oleksid su otsuse peale kulmu kortsutanud, selle maha laitnud ja üritanud sind ümber veenda😡 – ….uhhh, selles kohas ei ole kerge endale kindlaks jääda ega ju?

Õnneks-kahjuks sa ei tea peaaegu kunagi, mida sinust või su tegudest arvatakse (shoutout to overcritical friends and family members all around the world siinkohal!) , seega milleks kujutada ette kõige hullemat stsenaariumit?

Aga lähme tagasi Mia juurde. Mia käis teraapias ja sai aru, et ainuke asi siin maailmas, mis kõige enam loob tema enda reaalsust on see, mida tema endast mõtleb ja arvab. Mia sai aru, et tema anne on imeline – ta ei pea seda enam peitma; ülemõtlema, mis teised sellest arvavad – ta teab, mis tal on sellesse maailma pakkuda: haruldast ja hingepuudutavat ilu oma ingelliku häälega, mis vabastavad kuulajates ammu unustatud mälestuste taaskogemise koos naeratuste ja tänupisaratega.

Mia teab oma väärtust, ta teab, kui võimas südamekeelte puudutaja ta olla võib. Ja kõike tänu sellele, et ta käis inimese juures, kes aitas tal kõike seda lahti pakkida ning peegeldada talle vastu imelist hinge, kes oma talendiga võib tugevalt inimesi mõjutada ning kes teab – ehk ka tänu sellele maailma muuta.

Seega kokkuvõtteks – kui tegemist ei ole just oma elu pärast kartmisega (loodan, et sa ei loe seda öösel kuskil kahtlase kandi tänavatel), siis su hirmud ei ole ratsionaalsed. Sa mõtled, et sa kardad, mida sinust arvatakse kui sa teed xyz, aga tegelikult sa kardad seda, mis muutusi see su sisemaailmas tuua võib, kui teised hakkavad sind uutmoodi nägema; kui dünaamikad inimestega muutuvad; kui sa arened ja kasvad teistsuguseks inimeseks – oma uueks ja täiustatud versiooniks.

Ainus valdkond, mis on sinu kontrolli all ja mille eest sa saad vastutust võtta on see, mida sa endast mõtled, tunned, arvad, kuidas sa käitud, kuidas sa ennast väljendad, mis valikuid ja otsuseid sa teed, kuidas sa oma keha eest hoolitsed ja kõige tähtsam – kuhu sa oma energia paned. Need asjad on sinu vastutusalas, kõik muu on väljaspool ja sinu kontrolli alt väljas.

Mida rohkem me aktsepteerime oma tundeid ning suudame neid lõpuni tunda, seda rohkem suudame ette võtta riske, lahti lasta olukordadest ja inimestest, kes meid enam ei teeni, võtta kergusega vastu radikaalsed elumuutused nagu elukoha- ja töökoha vahetus, lahkuminekud ning isegi lähedaste surmad. Miks? Sest me teame, et at the end of the day peame me vaid suutma toime tulla oma emotsioonidega ning kui me seda suudame, on kogu elu meie ees valla.

Ning kui sa tahad olla nagu Mia ja lõpetada enda peitmise maailma (või kasvõi iseenda) eest, siis tule räägime ja vaatame, mis takistused praegu su elus on, et sa ei saa olla särasilme, elurõõmus, energiast pakatav, enda andeid 100%-liselt vastuvõttev ja maailmaga jagav. See kõik on võimalik, lihtsalt keegi peab taskulambiga teed näitama, kui sa ise pole leidnud õiget teejuppi üles, mille poole reipalt liikuma hakata.

Armastusega, PuhasHing🦋