…Ja miks minevik võib sind endiselt mõjutada?

Selles postituses saad teada, miks trauma aktiveerub aastaid hiljem:

• Mis on trauma aktiveerumine?
• Miks trauma aktiveerub alles aastaid hiljem?
• Kuidas trauma aktiveerumist ära tunda?
• Mida teha, kui vana trauma aktiveerub?
• Kas trauma aktiveerumine tähendab, et sa pole tervenenud?

„Aga see juhtus ju nii palju aastaid tagasi!”
See on lause, mida ma olen öelnud iseendale rohkem kui ühe korra. Ja tõenäoliselt oled sina ka.

Ilmselt oled sa lugenud raamatuid. Tegelenud enesearenguga. Ehk isegi käinud teraapias. Võib-olla isegi arvasid, et oled selle teema enda jaoks ära lahendanud. Siis juhtub midagi täiesti tavalist: keegi ei vasta su sõnumile, partner muutub veidi kaugemaks, tööl saad kriitikat, keegi jätab sind grupivestlusest välja või jääd lihtsalt laevast maha.

Ja järsku tunned end nii halvasti, nagu oleks maailm kokku kukkunud. Sa ei saa korralikult mõelda. Sa ei saa rahuneda. Sa ei saa aru, mis sinuga toimub. Ja kõige hullem on see, et osa sinust vaatab olukorda ning mõtleb: „See reaktsioon ei ole ju normaalne…”. Tegelikult võib see olla täiesti normaalne – see võib olla trauma aktiveerumine.

Mis on trauma aktiveerumine?

Lihtsas keeles tähendab trauma aktiveerumine seda, et mingi praegune olukord paneb sinu närvisüsteemi reageerima nii, nagu oleks vana haav uuesti lahti rebenenud. Mõistus teab, et tegemist on tänase päevaga. Keha ei pruugi seda teada.

Seepärast võib täiskasvanud inimene kogeda täiesti päris paanikat, hirmu, häbi või hüljatuse tunnet olukorras, mis teistele tundub väike ja tühine. Asi ei ole alati selles, mis praegu toimub. Asi on sageli selles, mida see olukorda sulle meenutab.

Trauma ei ela ainult mälus

Kui inimesed kuulevad sõna „trauma”, kujutavad nad sageli ette mälestust — midagi, mis juhtus minevikus ja kipub seostuma kellegi surmaga. Aga trauma ei ela ainult peas. Ta elab ka närvisüsteemis, kehas, emotsioonides ja automaatsetes reaktsioonides. Seepärast võib juhtuda, et sa ei mõtle oma lapsepõlvele aastaid. Aga siis ütleb keegi midagi teatud tooniga. Või lahkub suhtest. Või jätab su kõrvale. Ja äkki tunned sa end täpselt samamoodi nagu kunagi ammu. Mitte sellepärast, et olukord oleks sama. Vaid sellepärast, et tunne on sama.

Näide minu enda elust

Üks hiljutine olukord mu elus õpetas mulle trauma aktiveerumise kohta rohkem kui üks korralik psühholoogiaraamat: ma jäin laevast maha ja pidin jääma veel üheks lisaööks Soome. Kui seda objektiivselt vaadata, siis ei olnud tegemist katastroofiga. Ma ei olnud laps, kes hüljati. Ma ei olnud päriselt ohus. Keegi ei olnud mind maha jätnud. See oli lihtsalt logistiline ja ootamatu probleem.

Aga minu närvisüsteem ei näinud seda nii. Mu süda tagus, mõtted kihutasid, keha läks häireseisundisse, pisarad voolasid ja korraks tundus olukord palju suurem kui see tegelikult oli. Alles (1,5h) hiljem sain aru, et ma ei reageerinud ainult sellele hetkele. Midagi palju vanemat oli kaasa tulnud. See ei olnud ainult praegune juhtum laevaga. See oli tunne minevikust: see oli vana hirm, vana valu. See oli vana kogemus, mis oli kuskil minu sees juba ammu olemas ja ootas välja tulemist.

Miks trauma aktiveerub alles aastaid hiljem?

See on koht, kus paljud inimesed segadusse satuvad. Kui trauma juhtus kümme aastat tagasi (nagu minu näite puhul), siis miks see nüüd välja ilmub? Kas ma ei ole siis tervenenud? Kas ma olen tagasi alguses? Ei, tegelikult võib juhtuda hoopis vastupidi.

Sa oled lõpuks piisavalt turvalises kohas.

See võib kõlada paradoksaalselt, kuid väga sageli hakkavad vanad haavad endast märku andma alles siis, kui elu muutub turvalisemaks. Lapsena ei pruukinud sul olla võimalust oma tunnetega tegeleda. Sul oli vaja ellu jääda, kool lõpetada, koduga toime tulla, teha I sammud töömaailmas ja igapäevaeluga hakkama saada.

Närvisüsteem teeb sellistes olukordades super tööd. Ta lükkab osa asju lihtsalt kõrvale — mitte sellepärast, et need poleks olulised, vaid sellepärast, et sul pole ressursse nendega tegelemiseks. Ja siis ühel päeval, aastaid hiljem, ütleb keha: „Kuule, nüüd võiks selle poolelioleva aastatetaguse asja ka lõpuks ära lahendada.”

Miks ma reageerin üle?

See on üks kõige sagedasemaid küsimusi. Tegelikult küsivad inimesed sageli valet küsimust. Nad küsivad: „Miks ma reageerin nii tugevalt?” Palju kasulikum küsimus on: „Mida see olukord mulle meenutab?”

Sest väga tihti ei reageeri me ainult sellele, mis toimub täna. Me reageerime kogu oma ajalooga. Kui sind on kunagi hüljatud, võib partneri eemaldumine tunduda palju suurem kui see tegelikult on. Kui sind on kunagi kritiseeritud või häbistatud, võib süütu tagasiside tunduda rünnakuna. Kui oled pidanud pidevalt tõestama oma väärtust, võib väike ebaõnnestumine tunduda täieliku läbikukkumisena.
Minevik istub sageli kõrvalistmel. Ja mõnikord haarab ta rooli.

Trauma aktiveerumise sümptomid

Kui oled mõelnud, kas sinu puhul võib tegemist olla trauma aktiveerumisega, siis siin on mõned levinud märgid:

• Tugev ärevus — tunned, nagu midagi halba oleks kohe juhtumas, kuigi tegelikult ei ole otsest ohtu.
• Ülereageerimine — saad isegi aru, et sinu reaktsioon on suurem kui olukord, aga sa ei suuda seda peatada.
• Paanikahood — süda peksab, hingamine muutub raskeks ja keha valmistub ohuks.
• Hüljatuse tunne — väike eemaldumine või viivitus tundub tohutult valus.
• Ülemõtlemine — analüüsid olukorda tundide või päevade kaupa.
• Viha või ärrituvus — mõnikord ei väljendu trauma kurbusena, vaid vihana.
• Unetus — keha ei suuda välja lülituda ja närvisüsteem on endiselt valvel.

Üks suur väärarusaam tervenemise kohta

Ma arvasin aastaid, et kui ma piisavalt palju töötan enda kallal, siis ühel päeval olen lihtsalt valmis, parandatud. Done and done! Nagu telefon pärast tarkvarauuendust – Install completed! No issues detected.

Päris elu ei tööta aga nii. Tervenemine ei ole sirgjooneline. Ta on rohkem nagu Eesti 4G maapiirkonnas: vahepeal on ühendus suurepärane, siis kaob ära, siis tuleb tagasi, siis kaob uuesti — ja lõpuks saad aru, et tegelikult liigud ikkagi edasi (kui sa just metsas ära ei eksinud sel ajal). Trauma aktiveerumine ei tähenda, et oled tagasi alguses. See tähendab, et sattusid korraks kokku millegagi, mis vajab veel tähelepanu.

Mida teha, kui vana trauma aktiveerub?

1. Ära hakka ennast süüdistama

Esimene mõte on sageli: „Mis mul ometi viga on??” Vastus on tavaliselt: mitte midagi. Su närvisüsteem teeb seda, milleks ta on loodud. Ta püüab sind kaitsta — isegi siis, kui tema meetodid on vahel veidi aegunud (update on tegemata).

2. Hakka uudishimulikuks

Küsi endalt:

• Mida ma praegu tunnen?
• Kus ma seda tunnet varem olen kogenud?
• Mida see olukord mulle meenutab?

3. Tule tagasi kehasse

Trauma ei ole ainult mõtteprobleem, ta on ka kehaprobleem. Hingamine, liikumine, looduses viibimine ja turvaline kontakt teise inimesega aitavad närvisüsteemil mõista, et oht ei ole enam kohal.

4. Otsi tuge

Vahel piisab heast sõbrast. Vahel päevikust. Ja vahel on vaja kedagi, kes aitab sul neid kihte turvaliselt lahti harutada.

Ilmselt ei ole sa katki

Kui ma soovin, et sa sellest postitusest midagi kaasa võtaksid, siis selle: trauma aktiveerumine ei tähenda, et oled ebaõnnestunud. See ei tähenda, et kogu eelnev töö oli mõttetu. See ei tähenda, et oled nõrk.

Väga sageli tähendab see hoopis seda, et sinus on tekkinud piisavalt turvalisust, et vana valu saaks lõpuks nähtavaks tulla. Ja kuigi see võib tunduda hirmutav, on selles tegelikult midagi väga lootusrikast.

Haavad, mis pinnale tõusevad, ei tee seda alati selleks, et sind murda. Vahel tõusevad nad pinnale selleks, et lõpuks paraneda 🙂

Kas tunned Ennast Siin ära?

Kui oled viimasel ajal mõelnud:

• „Miks ma reageerin nii tugevalt?”
• „Miks minevik mind ikka veel mõjutab?”
• „Miks see vana valu jälle tagasi tuli?”
• „Kas minuga on midagi valesti?”

siis võib-olla ei ole küsimus selles, et sinuga oleks midagi valesti. Võib-olla püüab sinu närvisüsteem lihtsalt rääkida lugu, mida ta pole veel lõpuni saanud jutustada ning üritab sinu tähelepanu sellele juhtida.

Korduma kippuvad küsimused trauma aktiveerumise kohta

❓ Kas trauma aktiveerumine on normaalne?

Jah. Tegelikult on see väga tavaline osa traumast taastumisel. Paljud inimesed ehmuvad, kui vana valu, ärevus või hirm aastaid hiljem uuesti pinnale kerkib. Sageli arvatakse, et see tähendab tagasiminekut või läbikukkumist. Tegelikkuses tähendab see sageli hoopis seda, et närvisüsteem on valmis töötlema midagi, mille jaoks tal varem ressurssi ei olnud.

❓ Kui kaua trauma aktiveerumine kestab?

Sellele ei ole ühte kindlat vastust. Mõne inimese puhul võib tugev reaktsioon mööduda mõne tunni või päevaga. Teistel võib trauma aktiveerumine kesta nädalaid või kuid, eriti kui see puudutab sügavamaid lapsepõlvehaavu või pikaajalist traumakogemust. Oluline on mõista, et eesmärk ei ole emotsioone võimalikult kiiresti ära kaotada. Eesmärk on õppida neid turvaliselt kogema ja mõistma.

Kui soovid rohkem lugeda emotsioonide ja sisemise tervenemise kohta, soovitan ka postitust: “Miks me kardame oma emotsioone?”

❓ Miks trauma aktiveerub just suhtes?

Lähisuhted aktiveerivad sageli meie kõige sügavamaid haavu. Kui oled lapsena kogenud hüljatust, kriitikat, emotsionaalset hooletusse jätmist või ebaturvalisust, võivad sarnased tunded tekkida ka täiskasvanusuhetes. Sageli ei ole probleem partneris. Probleem ei ole ka sinus. Lihtsalt suhe puudutab kohti, mis on olnud varem haiget saanud.

❓ Kas trauma võib välja tulla alles täiskasvanuna?

Absoluutselt. Paljud inimesed ei mõista aastaid, et nende raskuste taga võib olla trauma. Lapsepõlves keskendub närvisüsteem sageli ellujäämisele. Alles täiskasvanuna, kui elu muutub turvalisemaks, võivad pinnale kerkida emotsioonid, mälestused või reaktsioonid, mida varem ei olnud võimalik märgata ja parandada.

❓ Kuidas teada, kas tegemist on trauma aktiveerumisega?

Üks märk on see, kui sinu reaktsioon tundub olukorrast palju suurem. Näiteks väga tugev hülgamishirm, paanika näiliselt väikese sündmuse peale, tugev emotsionaalne valu, tunne, et oled korraga tagasi minevikus või raskus rahuneda isegi siis, kui mõistus ütleb, et kõik on korras. Sellisel juhul võib olla kasulik uurida, kas praegune olukord puudutab mõnda vanemat kogemust.

❓ Kas trauma aktiveerumine tähendab, et ma ei ole tervenenud?

Ei. See on üks suurimaid müüte. Tervenemine ei tähenda, et sa ei tunne enam kunagi valu. Tervenemine tähendab, et õpid valuga teistmoodi suhestuma. Vana haava aktiveerumine ei kustuta kogu tööd, mida oled enda heaks teinud.

_{*Traumauuringute ja vaimse tervise kohta saab lisaks lugeda The National Institute of Mental Health (NIMH) lehelt.}

Kui tunned, et vana valu on uuesti pinnale tõusnud, ei pea sa sellega üksi hakkama saama. Turvaline tugi aitab närvisüsteemil tasapisi mõista, et tänane hetk ei ole enam sama, mis kunagine valu.

Armastusega, PuhasHing 🦋

Need on kõik ratsionaalsed hirmud, sest me kardame oma elu pärast. Evolutsiooniliselt on inimese DNAsse sisse programmeeritud oma elu pärast kartmine, seega kõik, mis võib meie elu ohustada on normaalne ja isegi tervislik karta – kui seda ei oleks, ei jääks me väga kauaks ellu, sest me ei oskaks ennast ohu eest kaitsta.

Kuid miks on nii, et me kardame konflikte ja tülisid, lähedaste kaotamist, läbikukkumist, suuri elumuutusi, enda ja oma annete nähtavaks tegemist maailmale..?

Tegelikult me ei karda neid situatsioone. Me kardame enda emotsioone, mis nende olukordadega kaasnevad.
Võtame ühe näite: noorele naisele Miale meeldib väga laulda. Tal on suurepärane hääl ja temast võiks saada järgmine Eesti Superstaar. Ometi ta ei näita oma annet kellelegi, sest ta kardab, mida teised temast arvavad: ta kardab hukkamõistu ning kriitikat – me kõike oleme mingi eluhetk samas olukorras olnud, eks ole.

Nii on meile õpetatud, aga tegelikult me ei karda seda, mida teised arvavad – me kardame seda, kuidas me oma emotsioonidega hakkama saame, kui keegi ei anna meile sellist feedback’i nagu me oleme lootnud. 

Me oleme nii mõjutatud teiste arvamusest, et kohe kui keegi meid kritiseerib, võtame me selle tõepähe – nagu teisel inimesel oleks suurem autoriteet selle üle, mida ta minust arvab vs see, mida ma ise enda kohta arvan. Meie minapilt ei ole piisavalt tugev ja me oleme lükata-tõmmata, mis iganes kriitikanool või kompliment meie suunas saadetakse – me reageerime koheselt ja laseme ennast kõigutada kas positiivses või negatiivses suunas.

Mia näites ei karda ta teiste hukkamõistu ega kriitikat. Tegelikult kardab ta seda, kuidas ta oma pettumuse, frustratsiooni, kurbuse ja häbiga toime tuleb, kui tema anne ei võeta teiste poolt avasüli vastu – nii nagu ta oli lootnud.

Me ei saa kontrollida, mida teised meist mõtlevad, kuidas nad meie kohtlevad või mida meist arvatakse  – me küll üritame olla teistele võimalikult aktsepteeritavad ja ennast inimeste meele järgi mudida, sest me ei suuda tulla toime ühe asjaga – oma emotsioonidega, kui meid lükatakse eemale, kui meid ei aktsepteerita sellisena nagu me päriselt oleme, kui me ei saa seda kiitust ja valideeringut, mida ootame ühiskonnalt ja veel enam oma lähedastelt. Me lihtsalt ei tule oma emotsioonidega toime – me ei oska neid märgata ega tervislikult lõpuni kogeda.

Seega tegelikult me ei karda seda, mida teised meist arvavad, mis juhtub meist väljaspool, vaid seda, kuidas me tuleme oma sisemuses nende mõtete ja tunnetega toime, mida teised meile meist proijtseerivad. Võta hetk ja mõtle viimase korra üle, kui sa jätsid midagi tegemata, sest võrrandisse sisenes „aga mida teised sellest/minust arvavad?“– element. Kas leidsid selle momendi?

Nüüd mõtle, kui sa oleksid saanud kõikide poolt (isegi võõraste!) hurraatava-kaasaelamise, toetuse ja kiituse🥳 – ilmselt on päris hea tunne?
Kuid nüüd vastupidine stsenaarium, kus kõik oleksid su otsuse peale kulmu kortsutanud, selle maha laitnud ja üritanud sind ümber veenda😡 – ….uhhh, selles kohas ei ole kerge endale kindlaks jääda ega ju?

Õnneks-kahjuks sa ei tea peaaegu kunagi, mida sinust või su tegudest arvatakse (shoutout to overcritical friends and family members all around the world siinkohal!) , seega milleks kujutada ette kõige hullemat stsenaariumit?

Aga lähme tagasi Mia juurde. Mia käis teraapias ja sai aru, et ainuke asi siin maailmas, mis kõige enam loob tema enda reaalsust on see, mida tema endast mõtleb ja arvab. Mia sai aru, et tema anne on imeline – ta ei pea seda enam peitma; ülemõtlema, mis teised sellest arvavad – ta teab, mis tal on sellesse maailma pakkuda: haruldast ja hingepuudutavat ilu oma ingelliku häälega, mis vabastavad kuulajates ammu unustatud mälestuste taaskogemise koos naeratuste ja tänupisaratega.

Mia teab oma väärtust, ta teab, kui võimas südamekeelte puudutaja ta olla võib. Ja kõike tänu sellele, et ta käis inimese juures, kes aitas tal kõike seda lahti pakkida ning peegeldada talle vastu imelist hinge, kes oma talendiga võib tugevalt inimesi mõjutada ning kes teab – ehk ka tänu sellele maailma muuta.

Seega kokkuvõtteks – kui tegemist ei ole just oma elu pärast kartmisega (loodan, et sa ei loe seda öösel kuskil kahtlase kandi tänavatel), siis su hirmud ei ole ratsionaalsed. Sa mõtled, et sa kardad, mida sinust arvatakse kui sa teed xyz, aga tegelikult sa kardad seda, mis muutusi see su sisemaailmas tuua võib, kui teised hakkavad sind uutmoodi nägema; kui dünaamikad inimestega muutuvad; kui sa arened ja kasvad teistsuguseks inimeseks – oma uueks ja täiustatud versiooniks.

Ainus valdkond, mis on sinu kontrolli all ja mille eest sa saad vastutust võtta on see, mida sa endast mõtled, tunned, arvad, kuidas sa käitud, kuidas sa ennast väljendad, mis valikuid ja otsuseid sa teed, kuidas sa oma keha eest hoolitsed ja kõige tähtsam – kuhu sa oma energia paned. Need asjad on sinu vastutusalas, kõik muu on väljaspool ja sinu kontrolli alt väljas.

Mida rohkem me aktsepteerime oma tundeid ning suudame neid lõpuni tunda, seda rohkem suudame ette võtta riske, lahti lasta olukordadest ja inimestest, kes meid enam ei teeni, võtta kergusega vastu radikaalsed elumuutused nagu elukoha- ja töökoha vahetus, lahkuminekud ning isegi lähedaste surmad. Miks? Sest me teame, et at the end of the day peame me vaid suutma toime tulla oma emotsioonidega ning kui me seda suudame, on kogu elu meie ees valla.

Ning kui sa tahad olla nagu Mia ja lõpetada enda peitmise maailma (või kasvõi iseenda) eest, siis tule räägime ja vaatame, mis takistused praegu su elus on, et sa ei saa olla särasilme, elurõõmus, energiast pakatav, enda andeid 100%-liselt vastuvõttev ja maailmaga jagav. See kõik on võimalik, lihtsalt keegi peab taskulambiga teed näitama, kui sa ise pole leidnud õiget teejuppi üles, mille poole reipalt liikuma hakata.

Armastusega, PuhasHing🦋