Kas oled mõelnud sellele, mida sa oma elus kõige rohkem kardad?

On selleks kõrgusekartus, maod-ämblikud-puugid, karuga tõtt vaatamine kui oled metsa seenele läinud, kahtlase gängiga kokkupuude kui oled üksi öösel Kopli tänavatel?

Need on kõik ratsionaalsed hirmud, sest me kardame oma elu pärast. Evolutsiooniliselt on inimese DNAsse sisse programmeeritud oma elu pärast kartmine, seega kõik, mis võib meie elu ohustada on normaalne ja isegi tervislik karta – kui seda ei oleks, ei jääks me väga kauaks ellu, sest me ei oskaks ennast ohu eest kaitsta.

Kuid miks on nii, et me kardame konflikte ja tülisid, lähedaste kaotamist, läbikukkumist, suuri elumuutusi, enda ja oma annete nähtavaks tegemist maailmale..?

Tegelikult me ei karda neid situatsioone. Me kardame enda emotsioone, mis nende olukordadega kaasnevad.
Võtame ühe näite: noorele naisele Miale meeldib väga laulda. Tal on suurepärane hääl ja temast võiks saada järgmine Eesti Superstaar. Ometi ta ei näita oma annet kellelegi, sest ta kardab, mida teised temast arvavad: ta kardab hukkamõistu ning kriitikat – me kõike oleme mingi eluhetk samas olukorras olnud, eks ole.

Nii on meile õpetatud, aga tegelikult me ei karda seda, mida teised arvavad – me kardame seda, kuidas me oma emotsioonidega hakkama saame, kui keegi ei anna meile sellist feedback’i nagu me oleme lootnud. 

Me oleme nii mõjutatud teiste arvamusest, et kohe kui keegi meid kritiseerib, võtame me selle tõepähe – nagu teisel inimesel oleks suurem autoriteet selle üle, mida ta minust arvab vs see, mida ma ise enda kohta arvan. Meie minapilt ei ole piisavalt tugev ja me oleme lükata-tõmmata, mis iganes kriitikanool või kompliment meie suunas saadetakse – me reageerime koheselt ja laseme ennast kõigutada kas positiivses või negatiivses suunas.

Tegelikult me ei karda seda, mida teised meist arvavad – me kardame seda, kuidas me oma emotsioonidega hakkama saame.

Mia juurde tagasi tulles: Mia ei karda teiste hukkamõistu ega kriitikat. Tegelikult kardab ta seda, kuidas ta oma pettumuse, frustratsiooni, kurbuse ja häbiga toime tuleb, kui tema anne ei võeta teiste poolt avasüli vastu – nii nagu ta oli lootnud.

Me ei saa kontrollida, mida teised meist mõtlevad, kuidas nad meie kohtlevad või mida meist arvatakse  – me küll üritame olla teistele võimalikult aktsepteeritavad ja ennast inimeste meele järgi mudida, sest me ei suuda tulla toime ühe asjaga – oma emotsioonidega, kui meid lükatakse eemale, kui meid ei aktsepteerita sellisena nagu me päriselt oleme, kui me ei saa seda kiitust ja valideeringut, mida ootame ühiskonnalt ja veel enam oma lähedastelt. Me lihtsalt ei tule oma emotsioonidega toime – me ei oska neid märgata ega tervislikult lõpuni kogeda.

Seega tegelikult me ei karda seda, mida teised meist arvavad, mis juhtub meist väljaspool, vaid seda, kuidas me tuleme oma sisemuses nende mõtete ja tunnetega toime, mida teised meile meist proijtseerivad. Võta hetk ja mõtle viimase korra üle, kui sa jätsid midagi tegemata, sest võrrandisse sisenes „aga mida teised sellest/minust arvavad?“– element. Kas leidsid selle momendi?

Nüüd mõtle, kui sa oleksid saanud kõikide poolt (isegi võõraste!) hurraatava-kaasaelamise, toetuse ja kiituse🥳 – ilmselt on päris hea tunne?
Kuid nüüd vastupidine stsenaarium, kus kõik oleksid su otsuse peale kulmu kortsutanud, selle maha laitnud ja üritanud sind ümber veenda😡 – ….uhhh, selles kohas ei ole kerge endale kindlaks jääda ega ju?

Õnneks-kahjuks sa ei tea peaaegu kunagi, mida sinust või su tegudest arvatakse (shoutout to overcritical friends and family members all around the world siinkohal!) , seega milleks kujutada ette kõige hullemat stsenaariumit?

Sa ei tea peaaegu kunagi, mida sinust või su tegudest arvatakse, seega milleks kujutada ette kõige hullemat stsenaariumit?

Aga lähme tagasi Mia juurde. Mia käis teraapias ja sai aru, et ainuke asi siin maailmas, mis kõige enam loob tema enda reaalsust on see, mida tema endast mõtleb ja arvab. Mia sai aru, et tema anne on imeline – ta ei pea seda enam peitma; ülemõtlema, mis teised sellest arvavad – ta teab, mis tal on sellesse maailma pakkuda: haruldast ja hingepuudutavat ilu oma ingelliku häälega, mis vabastavad kuulajates ammu unustatud mälestuste taaskogemise koos naeratuste ja tänupisaratega.

Mia teab oma väärtust, ta teab, kui võimas südamekeelte puudutaja ta olla võib. Ja kõike tänu sellele, et ta käis inimese juures, kes aitas tal kõike seda lahti pakkida ning peegeldada talle vastu imelist hinge, kes oma talendiga võib tugevalt inimesi mõjutada ning kes teab – ehk ka tänu sellele maailma muuta.

Kõige enam loob su enda reaalsust see, mida Sina endast mõtled ja arvad.

Seega kokkuvõtteks – kui tegemist ei ole just oma elu pärast kartmisega (loodan, et sa ei loe seda öösel kuskil kahtlase kandi tänavatel), siis su hirmud ei ole ratsionaalsed. Sa mõtled, et sa kardad, mida sinust arvatakse kui sa teed xyz, aga tegelikult sa kardad seda, mis muutusi see su sisemaailmas tuua võib, kui teised hakkavad sind uutmoodi nägema; kui dünaamikad inimestega muutuvad; kui sa arened ja kasvad teistsuguseks inimeseks – oma uueks ja täiustatud versiooniks.

Ainus valdkond, mis on sinu kontrolli all ja mille eest sa saad vastutust võtta on see, mida sa endast mõtled, tunned, arvad, kuidas sa käitud, kuidas sa ennast väljendad, mis valikuid ja otsuseid sa teed, kuidas sa oma keha eest hoolitsed ja kõige tähtsam – kuhu sa oma energia paned. Need asjad on sinu vastutusalas, kõik muu on väljaspool ja sinu kontrolli alt väljas.

Mida rohkem me aktsepteerime oma tundeid ning suudame neid lõpuni tunda, seda rohkem suudame ette võtta riske, lahti lasta olukordadest ja inimestest, kes meid enam ei teeni, võtta kergusega vastu radikaalsed elumuutused nagu elukoha- ja töökoha vahetus, lahkuminekud ning isegi lähedaste surmad. Miks? Sest me teame, et at the end of the day peame me vaid suutma toime tulla oma emotsioonidega ning kui me seda suudame, on kogu elu meie ees valla.

Ning kui sa tahad olla nagu Mia ja lõpetada enda peitmise maailma (või kasvõi iseenda) eest, siis tule räägime ja vaatame, mis takistused praegu su elus on, et sa ei saa olla särasilme, elurõõmus, energiast pakatav, enda andeid 100%-liselt vastuvõttev ja maailmaga jagav. See kõik on võimalik, lihtsalt keegi peab taskulambiga teed näitama, kui sa ise pole leidnud õiget teejuppi üles, mille poole reipalt liikuma hakata.

Armastusega, PuhasHing🦋